Sügis, aasta 2009. Vaher keset üksikut põldu, taevas tumesinine ja muld pruun ning tülgastav. Ma ei tea, miks just mina juhtusin seda kogema, see oli salapärane ja hämmastav. Puu oli heitnud oma lehed valdavas osas maha ning ma jälgisin pingsalt viimaste elutsükli lõppu.... See pidi kestma pikka aega, sest mul oli külm ja seal istumine tekitas sama tunde, kui mind ümbritsev muld. Miski siiski sundis tarduma. Siis see juhtus, puult langes viimane leht. Ma pole elus sellist vaikust kuulnud, vaikust, mis lummaks. Ajal, mil leht õhus hõljus, toimus midagi erakordset. Maailm seisatas. Ma tundsin seda jälle.........
Midagi on juhtunud. Ma, ma tean, mida öelda. Ma, ma tean, et ma ei saa seda öelda..........
NB! meeldiva mõttemängu nautimiseks soovitan järgnevat teksti lugeda lause lause haaval ning mõelda ennast süvendatult "sina" rolli. Head kultuurielamust!
Hakkame pihta Simmo.
Tead, sina, kes sa seda loed..... Arvatavasti sa tead mind ja oled veendunud, et sa tead mind üpriski hästi. Need sõnakordused olid plaanitud, kuid ma eeldan, et sa seda ei aimanud. Seega, sa eksisid. Nüüd tekib sul kange soov esitada mulle argumente, mis muudaksid eelneva teooria kehtetuks. Hoolimata mu eelmisest lausest sa ikka kahtled mu mõtetes ja tahaksid vaielda. Kuna ma kasutasin sama väidet kaks korda, oled sa hakanud vaikselt nõustuma minuga. Peale eelmist lauset sa jälle kahtled....
You have been officially brainfucked!!!
Mulle meeldib aju, nagu te eelmisest toredast harjutusest teada saite. Vastuseks ühele personaalsele küsimusele, siis ma kardan. Ma armastan mõelda, ma olen loonud midagi suurejoonelist, ma olen loonud maailma, millesarnast pole. Maailm mu mõtetes on teinud läbi hämmastava arengu, ma olen üles ehitanud keeruka elaja. Teatud tingimustes see variseks kokku ning ma ei suudaks enam nullist alustada.......
John pani vahepeal oma volditud laevukesed vanni ning mängis nendega koidikuni...
Saturday, December 11, 2010
Sunday, December 5, 2010
Uus jama on halvem kui vana jama
Istusin keset lund ja külma laste mänguväljakul ning vaatasin merd.... Laine, laine, laine, laine, laine, sain aru, et igale lainele järgneb laine. Suur, väike, suur, väike, väike, sain aru, et nad on erineva suurusega. Kuid peale igat lainet oli paus, endisest kohinast alles vaid tuul ja paar täiesti segast lindu, kes Eestisse otsustanud jääda, vaikus. Meri oli vait, vait nagu sink, mis istub külmkapis. That's life u know.
Vene rulett, panused suured, adrenaliin laes... Tõenäosus üks kuuele, et saad surma. Kas sa tahad surma? A vot, oled mõelnud, et surm võib teatud tingimustes olla magus, väga magus? Mõtle, kui sul on relvas viis kuuli ja üks tühi auk metallanumas. Bang... vedas, said kuuli. Üks osa elust on läbi, saad alustada nullist, sest eelmise puhul olid panused väiksed ja mäng igav. That's life. Elad, sööd, elad veidi veel, ning siis surutakse sama relv kätte, pole valikut, uus mäng. Olgu su elu mistahes staadiumis, sa olid loll ja BANG, läbi, sa ei otsusta siin midagi. Nüüd on sul kolm kuuli ja kolm võimalust lõpetada mäng ja minna kõikide panustega võidukalt lõpuni. Sa ei saa, sulle meeldib see mäng......................................... bang!
Saatus
Täna pakuti ahvatlevat võimalust kanaaridele minna. Edasine mõttekäik: ma tahan kanda rasket seljakotti täis igasugust jama, mida võib ellu jäämiseks vaja minna ja olla must ja higine ja näljasena 5 kilo banaane palmi all ära süüa ja siis ohata täiuslikku päikeseloojangut vaadates ja liivale magama jääda ja hommikul avastada, et oled paljuks varastatud. See oli refleks. Edasi mõtlesin juba alateadvust tagasi oma kohale tampides, et ma vb tahangi seda, ma tahan jälle seda ümmargust nulli. Habemesse kasvanuna kuskil talutööd tehes raamat välja anda. Ma ei suutnud enamat, kuitahes jaburalt see ei kõlanud. Ajuvaba.
John kõnnib üksi mööda pimedat munakivist tänavat, õhus on tunda salapärast lõhna. John kõnnib peaga vastu posti, sest ta on mõttes. Ta mõtleb mõtteid mõtetest. Johni selg punetab päikesest, mida sai koos külma õllega kõvasti võetud päeval, läheneb vari. Vari on tuttav, nagu täiega tuttav, John teretab varju. Vari kaob, sest kardab valgust, kuid valgust pole. John on jõudnud mere äärde, ta vaatab kaugusesse, võtab kotist paberid ja hakkab origamiga tegelema. Vari blokid endiselt................
Olen täheldanud teadmatust, ma ei saa mitte midagi aru (smail). Täiesti pekkis, kui vaba kohe olla on. Elu on lihtne, kui on palju vaenlasi. Ma tean, et kaootiline, kuid see tekst on täiesti log ja mõte ln. See ma olen, võtke või jätke, kuid teil pole aimugi........
Vene rulett, panused suured, adrenaliin laes... Tõenäosus üks kuuele, et saad surma. Kas sa tahad surma? A vot, oled mõelnud, et surm võib teatud tingimustes olla magus, väga magus? Mõtle, kui sul on relvas viis kuuli ja üks tühi auk metallanumas. Bang... vedas, said kuuli. Üks osa elust on läbi, saad alustada nullist, sest eelmise puhul olid panused väiksed ja mäng igav. That's life. Elad, sööd, elad veidi veel, ning siis surutakse sama relv kätte, pole valikut, uus mäng. Olgu su elu mistahes staadiumis, sa olid loll ja BANG, läbi, sa ei otsusta siin midagi. Nüüd on sul kolm kuuli ja kolm võimalust lõpetada mäng ja minna kõikide panustega võidukalt lõpuni. Sa ei saa, sulle meeldib see mäng......................................... bang!
Saatus
Täna pakuti ahvatlevat võimalust kanaaridele minna. Edasine mõttekäik: ma tahan kanda rasket seljakotti täis igasugust jama, mida võib ellu jäämiseks vaja minna ja olla must ja higine ja näljasena 5 kilo banaane palmi all ära süüa ja siis ohata täiuslikku päikeseloojangut vaadates ja liivale magama jääda ja hommikul avastada, et oled paljuks varastatud. See oli refleks. Edasi mõtlesin juba alateadvust tagasi oma kohale tampides, et ma vb tahangi seda, ma tahan jälle seda ümmargust nulli. Habemesse kasvanuna kuskil talutööd tehes raamat välja anda. Ma ei suutnud enamat, kuitahes jaburalt see ei kõlanud. Ajuvaba.
John kõnnib üksi mööda pimedat munakivist tänavat, õhus on tunda salapärast lõhna. John kõnnib peaga vastu posti, sest ta on mõttes. Ta mõtleb mõtteid mõtetest. Johni selg punetab päikesest, mida sai koos külma õllega kõvasti võetud päeval, läheneb vari. Vari on tuttav, nagu täiega tuttav, John teretab varju. Vari kaob, sest kardab valgust, kuid valgust pole. John on jõudnud mere äärde, ta vaatab kaugusesse, võtab kotist paberid ja hakkab origamiga tegelema. Vari blokid endiselt................
Olen täheldanud teadmatust, ma ei saa mitte midagi aru (smail). Täiesti pekkis, kui vaba kohe olla on. Elu on lihtne, kui on palju vaenlasi. Ma tean, et kaootiline, kuid see tekst on täiesti log ja mõte ln. See ma olen, võtke või jätke, kuid teil pole aimugi........
Subscribe to:
Posts (Atom)