nr 23

Kolmmatatjärjest astus täpselt 17 tundi ja 32 minutit tagasi maha lennukilt, mis kärsatas oma tiibu Egiptuse vürtsikas kliimas. Elu on ilus (klassikaline Hollywoodi ohe...). Päevaplaan nägi ette odavat kokat, head muusikat, ohtralt mu uut sõpra päikest, venelaste klatšimist koos Mustafaga ning hubaselt voodis sääskede nottimist. "No problem" kultuur peaks Eestis ka juurduma, palju toredam oleks kohe. Sain osaks väga huvitavast taksosõidust: mu raha oli nõus endale võtma järjekordne Muhhamed, istusin masinasse, turvavöö kinni (mis pärast osutus äärmiselt vajalikuks) ja sõiduks, soojenduseks tagurpidi vastassuunavööndis 300 meetrit... Pärast soovitud pöördeni jõudmist leidis ta sigaretti, süütas selle rahus ning raadiost leidis üles sahiseva araabia räpi. Järgmisena kõlasid ta suust sõnad "Ja Shumacher" (po russkii) ja tuld, läbi linna tihedama osa hoidis viisakad 100 sees stabiilselt, edasi väänles spidomeeter 140 ja 160 vahel, olenevalt sellest, kas parajasti tuli raadiot kruttida või mitte, pärast tundus elu ikka väga ilus... Aga kolmmatatjärjest on nüüd tsipake pruun isegi ja see olend kuulub ohustatud liikide nimekirja, kevad on tulemas, matat ei jaga, mis saaks veel ilusam olla....

šukran

Nr 22

Oo jumal mu jumal (kuigi ma sind ei usu), miks mu peakolu lakkab töötamast sellel vajalikul momendil? (U know.......)

See pole täna põhi idee.... Arvatavasti oled ka sina, justnimelt sina kogenud tunnet, kus lööb laksust pildi klaariks, saad aru, mis toimub. Äratuseks minu järelemõeldes lollis ajus oli üks äärmiselt võigas ning kurb juhtum. See paneb väärtustama seda, mis sul on, võtma viimast kõigest, nautima nende suurepäraste inimeste absoluutselt võrratut seltskonda, kes su igapäevarutiini oma kohalolekuga õnnistavad. Kõik on nii habras, kerge purunema.... Ma faking armastan teid kõiki ning minu ajusoppidesse olete leidnud igaveseks mõnusa ja hubase koha. Kogu austuse juures pühendusega H.K. Rodima.........

Et siis miks ma kirjutanud pole? Sest ei viitsinud..... (omatud). Aeg on nagu tatt, venib, kui seda kõige vähem vaja on ning siis kogub järsult kiirust jättes kõik seljataha. Selles siis ka põhjus. Aga vaheaeg tulemas, aeg maisteks naudinguteks ja igaveseks õnneks, ma nüüd jalkat vaatama.......

Dvai dvai

NR 21

Tahaks teada, mida teised inimesed mõtlevad, mida minult oodatakse, eeldatakse? Mis saab minust 10 aasta pärast Silase silmade läbi, kuidas joonistub kujutis minust mu sõpradele, kas kuskil leidub potentsiaali selgitamaks välja ülim tõde- kes ma olen? You you, aeg on seal maal, kus mina oma pubekaperioodi otingutega olen leidnud kana ja muna kõrvalt veel võikama küsimuse.... mis on mu eesmärk siin maailmas? Kas mind on siia vaja? Kellele ma elan? Reaalklassi hing mu sees jagab kiirelt vastuse: sa oled järjekordne tühine jobu, kes jätkab seda ahvide poolt välja töötatud evolutsioonilist kaadervärki...... D'OH!! Söötsin sellele rojule kõvasti matat ning arutlen nüüd teise ajuosaga (humanitaarvärk), kõige arukam mõttetera, mis sealt tuli, andis teada, et täna on supipäev. Tuli asuda teele mööda veresooni ja närvirakke, leidmaks sellest saastast puutumata pühakut- süda. See vana küüris malbe tooniga udu mu hägustelt silmadelt ning teatas, et me elame teistele....

Ma ei viitsigi midagi rääkida, koolis haige madalseis hetkel, kevadet pole aga kevadmasendus on... nii ta käib. Eile päästis täielikust lämbumisest talvise õhu kätte hämmastav tähistaevas, meenus banaanisündroom. Hubaseid mina-ja-pliit hetki olen meelsasti kasutanud viimasel ajal: eile valmis nt "pasta de olivieri"(rõhk e peal) sibulate, šampinionide ning oliividega. Eile oli rinnapäev, mitttte midagi ei jõua teha. (mu uutele lugejatele)

Usu mind saaaa olid ainuke............

nR 20.

Kuna mõni ei suuda kannatada ning sunnib kirjutama, siis läksin kindla peale välja ja valisin kindla peale teema. Reisimine- kes on see imelik, kellele ei meeldi? Minusugune kohati keskendumisvõimetu ja suhteliselt teemavälise mõttetööga tüüp kulutab selle peale unistamiseks märkimisväärse osa õppeprogrammist. Tahaks seljakottidega trippida mööda maad, teadmata, mis asub järgmise kurvi taga ning nautida õhtul seda viimast võileiba, tahaks plaasterdada kannataguseid ville ning siis võidukalt edasi rühkida, sest iga samm on põnev ja uus, vastupidiselt rutiinsele ajupesule. Mis saaks olla üllam vedelemisest lõõskava päikese all helesinise mere ääres troopilisel paradiisirannal ning tarbida mõõdukat pohhuismi, mis tekib päevaplaanide puudumisest. Loojuva päikese taustal ujumine karges Norramaa fjordis, kus peegelsileda vee tõttu pole võimalik eristada mägesi ja kallast ning vaevumärgatava vireluse põhjustajaks vaid paar muhedat vaalavana- see kõik paneb meeleheitest hammastega kirjutusvahendi tagumist otsa teritama. Jaa, elu on ilus, kuid faking lühike, et kõike seda kogeda..... (tulevane maailmaklassi tsitaat)

Täna tegin pattude pattu süües 48 tunni jooksul kaks korda Mäkis -.- shit happens, kõht aina tiris ja tiris ning mul polnud midagi teha...... Tunniseier kogub vaiksel hoogu, päike raatsib kauem õues hangida ning lumi vahetab häälitsedes oma olekut, oli tunda esimest kevadist tuuleiili sasimas mu kuldseid kiharaid, asi hakkab toimima. Rohkem nagu ei tahakski öelda, oli tore jälle kohtuda..

Piim on nõrkadele