Mul pole aimugi, millest räägin

Midagi on kindlasti muutunud, midagi on kindlasti uut siin maailmas. Uued tuuled ja uued lõhnad ning vapustavad kontrastid. See on midagi erilist. Arvatavasti ajan ma häma paljude jaoks praegu ning mind peetakse idioodiks, mida ma ka olen, aga see selleks, minu blogi. Jätkan, kuhu pooleli jäin: this shit is not the same!!! Tunne on imelik, banaalne, psühho, ebamaine. Kui te teate midagi, mida mina tean, teate te ka, mida mu imeline tulevikutsitaat planeetide omadustest feissi tähendab.... Jah, see on elu, vastuseks hämmingule ja küsimustevoole....

I'm blue dabba dee-a dabba da da ba dee dabba da

Teil pole aimugi levelist, millele ma kultusmultikas digimuutunud oleks hetkel... Mul ka pole, aga see ju ongi võimas, ma ei saa aru, miks te uusi asju põete. Põdeda tasub tulevikus ja olen kuulnud, et radikuliit pidavat olema äge spordiala....

Me läheme kanaaridele naistega, how awesome is that.... Kahjuks ei liitunud keegi mu plaaniga minna sinna ainult magamiskotiga. Aga jah, tulevik on ilus. Siinkohal tuletan meelde, et poleks mõtet olnud, istuksin praegu kindlasti tuima näo ja äravajunud silmaalustega kunstiajaloos ja kuulaksin Marjut. Praegu, vabandust väljenduse eest, ei koti ta mind üldse... (Selgituseks, ta on see lootusetu kirikufanatt, kes arvab, et meid peaks ka need huvitama) Seega, palju vingumist on, mida ei peaks olema.... (teate küll)

Nii, sõin just kooki

Miks nii lampi fraase siin on, siis see pidi lugejate huvi kasvatama, lugesin kuskilt naisteajakirjast. Veel parem nipp pidi olema poolalasti pildid.... need siis järgmine kord

Heihopsti

Imaginaarne imaginaarium

Sügis, aasta 2009. Vaher keset üksikut põldu, taevas tumesinine ja muld pruun ning tülgastav. Ma ei tea, miks just mina juhtusin seda kogema, see oli salapärane ja hämmastav. Puu oli heitnud oma lehed valdavas osas maha ning ma jälgisin pingsalt viimaste elutsükli lõppu.... See pidi kestma pikka aega, sest mul oli külm ja seal istumine tekitas sama tunde, kui mind ümbritsev muld. Miski siiski sundis tarduma. Siis see juhtus, puult langes viimane leht. Ma pole elus sellist vaikust kuulnud, vaikust, mis lummaks. Ajal, mil leht õhus hõljus, toimus midagi erakordset. Maailm seisatas. Ma tundsin seda jälle.........

Midagi on juhtunud. Ma, ma tean, mida öelda. Ma, ma tean, et ma ei saa seda öelda..........

NB! meeldiva mõttemängu nautimiseks soovitan järgnevat teksti lugeda lause lause haaval ning mõelda ennast süvendatult "sina" rolli. Head kultuurielamust!
Hakkame pihta Simmo.
Tead, sina, kes sa seda loed..... Arvatavasti sa tead mind ja oled veendunud, et sa tead mind üpriski hästi. Need sõnakordused olid plaanitud, kuid ma eeldan, et sa seda ei aimanud. Seega, sa eksisid. Nüüd tekib sul kange soov esitada mulle argumente, mis muudaksid eelneva teooria kehtetuks. Hoolimata mu eelmisest lausest sa ikka kahtled mu mõtetes ja tahaksid vaielda. Kuna ma kasutasin sama väidet kaks korda, oled sa hakanud vaikselt nõustuma minuga. Peale eelmist lauset sa jälle kahtled....
You have been officially brainfucked!!!

Mulle meeldib aju, nagu te eelmisest toredast harjutusest teada saite. Vastuseks ühele personaalsele küsimusele, siis ma kardan. Ma armastan mõelda, ma olen loonud midagi suurejoonelist, ma olen loonud maailma, millesarnast pole. Maailm mu mõtetes on teinud läbi hämmastava arengu, ma olen üles ehitanud keeruka elaja. Teatud tingimustes see variseks kokku ning ma ei suudaks enam nullist alustada.......

John pani vahepeal oma volditud laevukesed vanni ning mängis nendega koidikuni...

Uus jama on halvem kui vana jama

Istusin keset lund ja külma laste mänguväljakul ning vaatasin merd.... Laine, laine, laine, laine, laine, sain aru, et igale lainele järgneb laine. Suur, väike, suur, väike, väike, sain aru, et nad on erineva suurusega. Kuid peale igat lainet oli paus, endisest kohinast alles vaid tuul ja paar täiesti segast lindu, kes Eestisse otsustanud jääda, vaikus. Meri oli vait, vait nagu sink, mis istub külmkapis. That's life u know.

Vene rulett, panused suured, adrenaliin laes... Tõenäosus üks kuuele, et saad surma. Kas sa tahad surma? A vot, oled mõelnud, et surm võib teatud tingimustes olla magus, väga magus? Mõtle, kui sul on relvas viis kuuli ja üks tühi auk metallanumas. Bang... vedas, said kuuli. Üks osa elust on läbi, saad alustada nullist, sest eelmise puhul olid panused väiksed ja mäng igav. That's life. Elad, sööd, elad veidi veel, ning siis surutakse sama relv kätte, pole valikut, uus mäng. Olgu su elu mistahes staadiumis, sa olid loll ja BANG, läbi, sa ei otsusta siin midagi. Nüüd on sul kolm kuuli ja kolm võimalust lõpetada mäng ja minna kõikide panustega võidukalt lõpuni. Sa ei saa, sulle meeldib see mäng......................................... bang!

Saatus

Täna pakuti ahvatlevat võimalust kanaaridele minna. Edasine mõttekäik: ma tahan kanda rasket seljakotti täis igasugust jama, mida võib ellu jäämiseks vaja minna ja olla must ja higine ja näljasena 5 kilo banaane palmi all ära süüa ja siis ohata täiuslikku päikeseloojangut vaadates ja liivale magama jääda ja hommikul avastada, et oled paljuks varastatud. See oli refleks. Edasi mõtlesin juba alateadvust tagasi oma kohale tampides, et ma vb tahangi seda, ma tahan jälle seda ümmargust nulli. Habemesse kasvanuna kuskil talutööd tehes raamat välja anda. Ma ei suutnud enamat, kuitahes jaburalt see ei kõlanud. Ajuvaba.

John kõnnib üksi mööda pimedat munakivist tänavat, õhus on tunda salapärast lõhna. John kõnnib peaga vastu posti, sest ta on mõttes. Ta mõtleb mõtteid mõtetest. Johni selg punetab päikesest, mida sai koos külma õllega kõvasti võetud päeval, läheneb vari. Vari on tuttav, nagu täiega tuttav, John teretab varju. Vari kaob, sest kardab valgust, kuid valgust pole. John on jõudnud mere äärde, ta vaatab kaugusesse, võtab kotist paberid ja hakkab origamiga tegelema. Vari blokid endiselt................

Olen täheldanud teadmatust, ma ei saa mitte midagi aru (smail). Täiesti pekkis, kui vaba kohe olla on. Elu on lihtne, kui on palju vaenlasi. Ma tean, et kaootiline, kuid see tekst on täiesti log ja mõte ln. See ma olen, võtke või jätke, kuid teil pole aimugi........

wtf, kui loll ma olin 10 päeva tagasi....

Lähipäevadel toimunu on toonud välja mu eriliselt kirjute prillidega silmavaate... Kuidas ma ei näinud nii elementaarseid asju ja miks ma nii rängalt eksida sain, see ei ole võimalik. Nüüd olen aru saanud, mis selles ringis toimub, kuidas ja mis reeglite järgi siin mängitakse. Mulle ei meeldi need aga nii see ei jää, lihtsalt mängu tulevad minu reeglid.

Ma unistan, palju unistan. Tuled sealt välja, mõtled hetkeks, tabad reaalsuse... aga siis mõtled nii kuradi kaua, et see reaalsus muutub selleks unistuseks. Sellest olen lõpuks aru saanud, vedas, et nüüd. Kõik mõistavad selle mõtte kulgu aga ega nad taju tegelikult, mida see tähendab, enne, kui see jõnks käib... Minuga see juhtus ja hea, et juhtus, muidu oleksin seal sees ja liiga sügaval, et enam välja saada.

Igatahes, ma unistan...

vabal ajal keedan teed

Et siis lahti seletatult on plaan minna häälega Euroopasse suvel nautima oma labast keeleoskust ja magamiskotti. Hetel oleks mõttes ( mõttes, mis on täpselt 2 päeva vana nüüdseks) ots rekkaga Stuttgarti ja sealt läbi Dijoni, Lyoni, Nimesi ja Girona Barcelonasse, kus oleks öömaja ning peatuks pikemalt ja läbi Prantsusmaa, Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti armsasse Eestisse.
Eile mõtlesin, mis mul viga on...., suvel poleks selline asi mõttessegi tulnud aga sügisega olen täiesti sassi läinud.... Igatahes armsalt emmelt on nõusolek olemas ja peale Egiptust algab raha kogumine kõige hullemaks ettevõtmiseks teismelisena, tõske käsi ülesse, kes tahab, et ma talle kaardi saadaksin kuskilt pärapõrgust.....

Ajal, mil vaikus katab maad ja mured kuhjuvad hoomamatuks hunnikuks, mis varjutab muu on aeg midagi ümber mõelda ja seda ma tegin. Hetkel lihtsalt tundus lihtsam uuesti alustada ning enesega selgusele jõuda paaris asjas, seega kolin siit jäädavalt teise samasugusesse tumedasse mõttemaailma, mis vajab valgustamist......

Jäätis on söömiseks

Täna taaskordselt horisondi poole ujuma kõndides hakkasin taaskord jõudma meeste jaoks strateegilise punktini (just see seal nabast veidi all pool) ja mõistsin, et see on täpselt nagu iseseisvaks saamine.... hakkad silmnähtava elevusega astuma sinnapoole, järsku tunned: kisub jamaks, jääd seisma, ei taha oma hella piirkond külmaga tervitada.. mis teha? Seisatad lävepakul, ühel pool kärsatab käre päike, teisalt ootab ees mõnus jahutus. Mõttepaus. Teinegi. Ja siis, kui aju on üle saanud kohmetusest, prantsatad pea ees tundmatusesse, teadmata, mis tunded ees ootavad. Tuled vee alt välja, alguses on alt kõhe, kuid tunni aja pärast kaldale tulles tuleb tõdeda, et ühe kuradima hea ujumise sai........

nr 23

Kolmmatatjärjest astus täpselt 17 tundi ja 32 minutit tagasi maha lennukilt, mis kärsatas oma tiibu Egiptuse vürtsikas kliimas. Elu on ilus (klassikaline Hollywoodi ohe...). Päevaplaan nägi ette odavat kokat, head muusikat, ohtralt mu uut sõpra päikest, venelaste klatšimist koos Mustafaga ning hubaselt voodis sääskede nottimist. "No problem" kultuur peaks Eestis ka juurduma, palju toredam oleks kohe. Sain osaks väga huvitavast taksosõidust: mu raha oli nõus endale võtma järjekordne Muhhamed, istusin masinasse, turvavöö kinni (mis pärast osutus äärmiselt vajalikuks) ja sõiduks, soojenduseks tagurpidi vastassuunavööndis 300 meetrit... Pärast soovitud pöördeni jõudmist leidis ta sigaretti, süütas selle rahus ning raadiost leidis üles sahiseva araabia räpi. Järgmisena kõlasid ta suust sõnad "Ja Shumacher" (po russkii) ja tuld, läbi linna tihedama osa hoidis viisakad 100 sees stabiilselt, edasi väänles spidomeeter 140 ja 160 vahel, olenevalt sellest, kas parajasti tuli raadiot kruttida või mitte, pärast tundus elu ikka väga ilus... Aga kolmmatatjärjest on nüüd tsipake pruun isegi ja see olend kuulub ohustatud liikide nimekirja, kevad on tulemas, matat ei jaga, mis saaks veel ilusam olla....

šukran

Nr 22

Oo jumal mu jumal (kuigi ma sind ei usu), miks mu peakolu lakkab töötamast sellel vajalikul momendil? (U know.......)

See pole täna põhi idee.... Arvatavasti oled ka sina, justnimelt sina kogenud tunnet, kus lööb laksust pildi klaariks, saad aru, mis toimub. Äratuseks minu järelemõeldes lollis ajus oli üks äärmiselt võigas ning kurb juhtum. See paneb väärtustama seda, mis sul on, võtma viimast kõigest, nautima nende suurepäraste inimeste absoluutselt võrratut seltskonda, kes su igapäevarutiini oma kohalolekuga õnnistavad. Kõik on nii habras, kerge purunema.... Ma faking armastan teid kõiki ning minu ajusoppidesse olete leidnud igaveseks mõnusa ja hubase koha. Kogu austuse juures pühendusega H.K. Rodima.........

Et siis miks ma kirjutanud pole? Sest ei viitsinud..... (omatud). Aeg on nagu tatt, venib, kui seda kõige vähem vaja on ning siis kogub järsult kiirust jättes kõik seljataha. Selles siis ka põhjus. Aga vaheaeg tulemas, aeg maisteks naudinguteks ja igaveseks õnneks, ma nüüd jalkat vaatama.......

Dvai dvai

NR 21

Tahaks teada, mida teised inimesed mõtlevad, mida minult oodatakse, eeldatakse? Mis saab minust 10 aasta pärast Silase silmade läbi, kuidas joonistub kujutis minust mu sõpradele, kas kuskil leidub potentsiaali selgitamaks välja ülim tõde- kes ma olen? You you, aeg on seal maal, kus mina oma pubekaperioodi otingutega olen leidnud kana ja muna kõrvalt veel võikama küsimuse.... mis on mu eesmärk siin maailmas? Kas mind on siia vaja? Kellele ma elan? Reaalklassi hing mu sees jagab kiirelt vastuse: sa oled järjekordne tühine jobu, kes jätkab seda ahvide poolt välja töötatud evolutsioonilist kaadervärki...... D'OH!! Söötsin sellele rojule kõvasti matat ning arutlen nüüd teise ajuosaga (humanitaarvärk), kõige arukam mõttetera, mis sealt tuli, andis teada, et täna on supipäev. Tuli asuda teele mööda veresooni ja närvirakke, leidmaks sellest saastast puutumata pühakut- süda. See vana küüris malbe tooniga udu mu hägustelt silmadelt ning teatas, et me elame teistele....

Ma ei viitsigi midagi rääkida, koolis haige madalseis hetkel, kevadet pole aga kevadmasendus on... nii ta käib. Eile päästis täielikust lämbumisest talvise õhu kätte hämmastav tähistaevas, meenus banaanisündroom. Hubaseid mina-ja-pliit hetki olen meelsasti kasutanud viimasel ajal: eile valmis nt "pasta de olivieri"(rõhk e peal) sibulate, šampinionide ning oliividega. Eile oli rinnapäev, mitttte midagi ei jõua teha. (mu uutele lugejatele)

Usu mind saaaa olid ainuke............