Imaginaarne imaginaarium

Sügis, aasta 2009. Vaher keset üksikut põldu, taevas tumesinine ja muld pruun ning tülgastav. Ma ei tea, miks just mina juhtusin seda kogema, see oli salapärane ja hämmastav. Puu oli heitnud oma lehed valdavas osas maha ning ma jälgisin pingsalt viimaste elutsükli lõppu.... See pidi kestma pikka aega, sest mul oli külm ja seal istumine tekitas sama tunde, kui mind ümbritsev muld. Miski siiski sundis tarduma. Siis see juhtus, puult langes viimane leht. Ma pole elus sellist vaikust kuulnud, vaikust, mis lummaks. Ajal, mil leht õhus hõljus, toimus midagi erakordset. Maailm seisatas. Ma tundsin seda jälle.........

Midagi on juhtunud. Ma, ma tean, mida öelda. Ma, ma tean, et ma ei saa seda öelda..........

NB! meeldiva mõttemängu nautimiseks soovitan järgnevat teksti lugeda lause lause haaval ning mõelda ennast süvendatult "sina" rolli. Head kultuurielamust!
Hakkame pihta Simmo.
Tead, sina, kes sa seda loed..... Arvatavasti sa tead mind ja oled veendunud, et sa tead mind üpriski hästi. Need sõnakordused olid plaanitud, kuid ma eeldan, et sa seda ei aimanud. Seega, sa eksisid. Nüüd tekib sul kange soov esitada mulle argumente, mis muudaksid eelneva teooria kehtetuks. Hoolimata mu eelmisest lausest sa ikka kahtled mu mõtetes ja tahaksid vaielda. Kuna ma kasutasin sama väidet kaks korda, oled sa hakanud vaikselt nõustuma minuga. Peale eelmist lauset sa jälle kahtled....
You have been officially brainfucked!!!

Mulle meeldib aju, nagu te eelmisest toredast harjutusest teada saite. Vastuseks ühele personaalsele küsimusele, siis ma kardan. Ma armastan mõelda, ma olen loonud midagi suurejoonelist, ma olen loonud maailma, millesarnast pole. Maailm mu mõtetes on teinud läbi hämmastava arengu, ma olen üles ehitanud keeruka elaja. Teatud tingimustes see variseks kokku ning ma ei suudaks enam nullist alustada.......

John pani vahepeal oma volditud laevukesed vanni ning mängis nendega koidikuni...

Uus jama on halvem kui vana jama

Istusin keset lund ja külma laste mänguväljakul ning vaatasin merd.... Laine, laine, laine, laine, laine, sain aru, et igale lainele järgneb laine. Suur, väike, suur, väike, väike, sain aru, et nad on erineva suurusega. Kuid peale igat lainet oli paus, endisest kohinast alles vaid tuul ja paar täiesti segast lindu, kes Eestisse otsustanud jääda, vaikus. Meri oli vait, vait nagu sink, mis istub külmkapis. That's life u know.

Vene rulett, panused suured, adrenaliin laes... Tõenäosus üks kuuele, et saad surma. Kas sa tahad surma? A vot, oled mõelnud, et surm võib teatud tingimustes olla magus, väga magus? Mõtle, kui sul on relvas viis kuuli ja üks tühi auk metallanumas. Bang... vedas, said kuuli. Üks osa elust on läbi, saad alustada nullist, sest eelmise puhul olid panused väiksed ja mäng igav. That's life. Elad, sööd, elad veidi veel, ning siis surutakse sama relv kätte, pole valikut, uus mäng. Olgu su elu mistahes staadiumis, sa olid loll ja BANG, läbi, sa ei otsusta siin midagi. Nüüd on sul kolm kuuli ja kolm võimalust lõpetada mäng ja minna kõikide panustega võidukalt lõpuni. Sa ei saa, sulle meeldib see mäng......................................... bang!

Saatus

Täna pakuti ahvatlevat võimalust kanaaridele minna. Edasine mõttekäik: ma tahan kanda rasket seljakotti täis igasugust jama, mida võib ellu jäämiseks vaja minna ja olla must ja higine ja näljasena 5 kilo banaane palmi all ära süüa ja siis ohata täiuslikku päikeseloojangut vaadates ja liivale magama jääda ja hommikul avastada, et oled paljuks varastatud. See oli refleks. Edasi mõtlesin juba alateadvust tagasi oma kohale tampides, et ma vb tahangi seda, ma tahan jälle seda ümmargust nulli. Habemesse kasvanuna kuskil talutööd tehes raamat välja anda. Ma ei suutnud enamat, kuitahes jaburalt see ei kõlanud. Ajuvaba.

John kõnnib üksi mööda pimedat munakivist tänavat, õhus on tunda salapärast lõhna. John kõnnib peaga vastu posti, sest ta on mõttes. Ta mõtleb mõtteid mõtetest. Johni selg punetab päikesest, mida sai koos külma õllega kõvasti võetud päeval, läheneb vari. Vari on tuttav, nagu täiega tuttav, John teretab varju. Vari kaob, sest kardab valgust, kuid valgust pole. John on jõudnud mere äärde, ta vaatab kaugusesse, võtab kotist paberid ja hakkab origamiga tegelema. Vari blokid endiselt................

Olen täheldanud teadmatust, ma ei saa mitte midagi aru (smail). Täiesti pekkis, kui vaba kohe olla on. Elu on lihtne, kui on palju vaenlasi. Ma tean, et kaootiline, kuid see tekst on täiesti log ja mõte ln. See ma olen, võtke või jätke, kuid teil pole aimugi........

wtf, kui loll ma olin 10 päeva tagasi....

Lähipäevadel toimunu on toonud välja mu eriliselt kirjute prillidega silmavaate... Kuidas ma ei näinud nii elementaarseid asju ja miks ma nii rängalt eksida sain, see ei ole võimalik. Nüüd olen aru saanud, mis selles ringis toimub, kuidas ja mis reeglite järgi siin mängitakse. Mulle ei meeldi need aga nii see ei jää, lihtsalt mängu tulevad minu reeglid.

Ma unistan, palju unistan. Tuled sealt välja, mõtled hetkeks, tabad reaalsuse... aga siis mõtled nii kuradi kaua, et see reaalsus muutub selleks unistuseks. Sellest olen lõpuks aru saanud, vedas, et nüüd. Kõik mõistavad selle mõtte kulgu aga ega nad taju tegelikult, mida see tähendab, enne, kui see jõnks käib... Minuga see juhtus ja hea, et juhtus, muidu oleksin seal sees ja liiga sügaval, et enam välja saada.

Igatahes, ma unistan...

vabal ajal keedan teed

Et siis lahti seletatult on plaan minna häälega Euroopasse suvel nautima oma labast keeleoskust ja magamiskotti. Hetel oleks mõttes ( mõttes, mis on täpselt 2 päeva vana nüüdseks) ots rekkaga Stuttgarti ja sealt läbi Dijoni, Lyoni, Nimesi ja Girona Barcelonasse, kus oleks öömaja ning peatuks pikemalt ja läbi Prantsusmaa, Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti armsasse Eestisse.
Eile mõtlesin, mis mul viga on...., suvel poleks selline asi mõttessegi tulnud aga sügisega olen täiesti sassi läinud.... Igatahes armsalt emmelt on nõusolek olemas ja peale Egiptust algab raha kogumine kõige hullemaks ettevõtmiseks teismelisena, tõske käsi ülesse, kes tahab, et ma talle kaardi saadaksin kuskilt pärapõrgust.....

Ajal, mil vaikus katab maad ja mured kuhjuvad hoomamatuks hunnikuks, mis varjutab muu on aeg midagi ümber mõelda ja seda ma tegin. Hetkel lihtsalt tundus lihtsam uuesti alustada ning enesega selgusele jõuda paaris asjas, seega kolin siit jäädavalt teise samasugusesse tumedasse mõttemaailma, mis vajab valgustamist......

Jäätis on söömiseks

Täna taaskordselt horisondi poole ujuma kõndides hakkasin taaskord jõudma meeste jaoks strateegilise punktini (just see seal nabast veidi all pool) ja mõistsin, et see on täpselt nagu iseseisvaks saamine.... hakkad silmnähtava elevusega astuma sinnapoole, järsku tunned: kisub jamaks, jääd seisma, ei taha oma hella piirkond külmaga tervitada.. mis teha? Seisatad lävepakul, ühel pool kärsatab käre päike, teisalt ootab ees mõnus jahutus. Mõttepaus. Teinegi. Ja siis, kui aju on üle saanud kohmetusest, prantsatad pea ees tundmatusesse, teadmata, mis tunded ees ootavad. Tuled vee alt välja, alguses on alt kõhe, kuid tunni aja pärast kaldale tulles tuleb tõdeda, et ühe kuradima hea ujumise sai........

nr 23

Kolmmatatjärjest astus täpselt 17 tundi ja 32 minutit tagasi maha lennukilt, mis kärsatas oma tiibu Egiptuse vürtsikas kliimas. Elu on ilus (klassikaline Hollywoodi ohe...). Päevaplaan nägi ette odavat kokat, head muusikat, ohtralt mu uut sõpra päikest, venelaste klatšimist koos Mustafaga ning hubaselt voodis sääskede nottimist. "No problem" kultuur peaks Eestis ka juurduma, palju toredam oleks kohe. Sain osaks väga huvitavast taksosõidust: mu raha oli nõus endale võtma järjekordne Muhhamed, istusin masinasse, turvavöö kinni (mis pärast osutus äärmiselt vajalikuks) ja sõiduks, soojenduseks tagurpidi vastassuunavööndis 300 meetrit... Pärast soovitud pöördeni jõudmist leidis ta sigaretti, süütas selle rahus ning raadiost leidis üles sahiseva araabia räpi. Järgmisena kõlasid ta suust sõnad "Ja Shumacher" (po russkii) ja tuld, läbi linna tihedama osa hoidis viisakad 100 sees stabiilselt, edasi väänles spidomeeter 140 ja 160 vahel, olenevalt sellest, kas parajasti tuli raadiot kruttida või mitte, pärast tundus elu ikka väga ilus... Aga kolmmatatjärjest on nüüd tsipake pruun isegi ja see olend kuulub ohustatud liikide nimekirja, kevad on tulemas, matat ei jaga, mis saaks veel ilusam olla....

šukran

Nr 22

Oo jumal mu jumal (kuigi ma sind ei usu), miks mu peakolu lakkab töötamast sellel vajalikul momendil? (U know.......)

See pole täna põhi idee.... Arvatavasti oled ka sina, justnimelt sina kogenud tunnet, kus lööb laksust pildi klaariks, saad aru, mis toimub. Äratuseks minu järelemõeldes lollis ajus oli üks äärmiselt võigas ning kurb juhtum. See paneb väärtustama seda, mis sul on, võtma viimast kõigest, nautima nende suurepäraste inimeste absoluutselt võrratut seltskonda, kes su igapäevarutiini oma kohalolekuga õnnistavad. Kõik on nii habras, kerge purunema.... Ma faking armastan teid kõiki ning minu ajusoppidesse olete leidnud igaveseks mõnusa ja hubase koha. Kogu austuse juures pühendusega H.K. Rodima.........

Et siis miks ma kirjutanud pole? Sest ei viitsinud..... (omatud). Aeg on nagu tatt, venib, kui seda kõige vähem vaja on ning siis kogub järsult kiirust jättes kõik seljataha. Selles siis ka põhjus. Aga vaheaeg tulemas, aeg maisteks naudinguteks ja igaveseks õnneks, ma nüüd jalkat vaatama.......

Dvai dvai

NR 21

Tahaks teada, mida teised inimesed mõtlevad, mida minult oodatakse, eeldatakse? Mis saab minust 10 aasta pärast Silase silmade läbi, kuidas joonistub kujutis minust mu sõpradele, kas kuskil leidub potentsiaali selgitamaks välja ülim tõde- kes ma olen? You you, aeg on seal maal, kus mina oma pubekaperioodi otingutega olen leidnud kana ja muna kõrvalt veel võikama küsimuse.... mis on mu eesmärk siin maailmas? Kas mind on siia vaja? Kellele ma elan? Reaalklassi hing mu sees jagab kiirelt vastuse: sa oled järjekordne tühine jobu, kes jätkab seda ahvide poolt välja töötatud evolutsioonilist kaadervärki...... D'OH!! Söötsin sellele rojule kõvasti matat ning arutlen nüüd teise ajuosaga (humanitaarvärk), kõige arukam mõttetera, mis sealt tuli, andis teada, et täna on supipäev. Tuli asuda teele mööda veresooni ja närvirakke, leidmaks sellest saastast puutumata pühakut- süda. See vana küüris malbe tooniga udu mu hägustelt silmadelt ning teatas, et me elame teistele....

Ma ei viitsigi midagi rääkida, koolis haige madalseis hetkel, kevadet pole aga kevadmasendus on... nii ta käib. Eile päästis täielikust lämbumisest talvise õhu kätte hämmastav tähistaevas, meenus banaanisündroom. Hubaseid mina-ja-pliit hetki olen meelsasti kasutanud viimasel ajal: eile valmis nt "pasta de olivieri"(rõhk e peal) sibulate, šampinionide ning oliividega. Eile oli rinnapäev, mitttte midagi ei jõua teha. (mu uutele lugejatele)

Usu mind saaaa olid ainuke............

nR 20.

Kuna mõni ei suuda kannatada ning sunnib kirjutama, siis läksin kindla peale välja ja valisin kindla peale teema. Reisimine- kes on see imelik, kellele ei meeldi? Minusugune kohati keskendumisvõimetu ja suhteliselt teemavälise mõttetööga tüüp kulutab selle peale unistamiseks märkimisväärse osa õppeprogrammist. Tahaks seljakottidega trippida mööda maad, teadmata, mis asub järgmise kurvi taga ning nautida õhtul seda viimast võileiba, tahaks plaasterdada kannataguseid ville ning siis võidukalt edasi rühkida, sest iga samm on põnev ja uus, vastupidiselt rutiinsele ajupesule. Mis saaks olla üllam vedelemisest lõõskava päikese all helesinise mere ääres troopilisel paradiisirannal ning tarbida mõõdukat pohhuismi, mis tekib päevaplaanide puudumisest. Loojuva päikese taustal ujumine karges Norramaa fjordis, kus peegelsileda vee tõttu pole võimalik eristada mägesi ja kallast ning vaevumärgatava vireluse põhjustajaks vaid paar muhedat vaalavana- see kõik paneb meeleheitest hammastega kirjutusvahendi tagumist otsa teritama. Jaa, elu on ilus, kuid faking lühike, et kõike seda kogeda..... (tulevane maailmaklassi tsitaat)

Täna tegin pattude pattu süües 48 tunni jooksul kaks korda Mäkis -.- shit happens, kõht aina tiris ja tiris ning mul polnud midagi teha...... Tunniseier kogub vaiksel hoogu, päike raatsib kauem õues hangida ning lumi vahetab häälitsedes oma olekut, oli tunda esimest kevadist tuuleiili sasimas mu kuldseid kiharaid, asi hakkab toimima. Rohkem nagu ei tahakski öelda, oli tore jälle kohtuda..

Piim on nõrkadele

NR19

See moodustis on üks tore asi: sinna saab asju panna, seda saab põletada, müür mahub sinna, kui hästi suruda, selle abil saab matemaatika teoreeme tõestada, ebameeldivaid tüüpe saab kasti lüüa jne jne. Kuid otse loomulikult ei istu ma hetkel ekraani taga, et teile rääkida homo sapiensi elastsetest omadustest, kui neile mõjub teatud jõud.... Arvatavasti on kõik kuulnud teatud ruumist, mis ümbritseb nähtamatuna meie vaimukeskust ning annab alarmi, kui soovimatu isiksus neid piire ei austa. Kui seda joont liiga tihti ületatakse, leiame end tihti üksikust kohast enesega aega veetmast, kas siis mererannast kive loopimast või tundidepikkuselt jalutuskäigult... Harilikult tunnevad sel perioodil su vaimse tervise pärast muret just need, kes neid seda seadust kõige rohkem rikuvad, kuid ei anna endale aru, et on riisunud kogu su privaatsuse ning ei lase sul indiviidina rahus olla.......... Sa tead küll, et see on sulle.....

Täna ja eile kodus passinud :S, avastasin, et veebruaris ainult 12 korda trennis käinud ning lubasin viga parandama hakata. Seltsiliseks selles lume alla mattunud rannakülas on jätkuvalt söök, youtube ning aina tihenevad retked läbi jäätunud põllu vaatama tapvast pakasest külmunud hiigellompi. Ärgates iga päev tuttava halli pilve all, kust ikka ja jälle sajab seda tülgastavat saasta ning esimese asjana valge värvi nägemine sunnib unustama nähtust, mil nimeks suvi. Ma tean, 31,578947368 on see protsent, millega ma vingun külma üle, kuid kuidas seda nüüd leebelt öelda?!......ÜLE VISKAB JUBA RAISK!!!

Vbandan oma hetkelise vihapuhangu ja roppuste eest (va Carmen)

Nr18

I got a feeling..... Jep, sain aru, et olen leidnud midagi, mida olen kaua ja vaevaliselt otsinud leidmaks seda perfektset kooslust, mis on tõeline rariteet. Need pikad kaalutlused ning nullilähedane protsent on tõeks saanud, kuid nüüd ei tõmbagi see mind enam.... Kas järjekordne banaalne tõestamine, et maailm pole hukas ning leidub ka fanatismile vastuhakku....? Miks on see planeet nii kuri ja kirjutamata reeglid ei luba haarata võimalusest muuta oma elu totaalselt, vaid ta raisk mõnitab, lubab käega katsuda, kuid mitte enamat, sulgemaks võib-olla selle viimse päiksekiire lootusetult vangi maale, mil nimeks "thats life fackaz". Ok aga igatahes kavatsen ma astuda vastu sajandite vältel kujunenud normidele ning
mina olen see, kes siin reegleid teeb!!!!!!!!!!!!

Suht lahe on kirjutada midagi, millest ainult mina aru saan....

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi lahedat... Estas olen kergelt omanud, jalka kogub tuure, hooaeg varsti käes ka, suutsin matat õppida ning mis kõige tähtsam, sain teada, mis minusugusest kaootilisest töllist saada võib....- arhitekt?!?!? Võlus aine programm ning ruttasin ajusoppides umbes 2 aastat edasi, kus ma ärkasin pool 10 (koolipäeval -.-), sain just teada, et olen loengusse hiljaks jäänud, panin kella kinni ja läksin magama. Däääm, kui ahvatlev tundus olla tudeng, värske gümnasisti ekstaas vaibunud ning tuli uusi väljakutseid vaatama hakata. Mu imelist mõttelendu kannustas omakorda Tallinna Ülikoolis käik, mis kosutas koolimoraali ning andis mõningat filosoofilist mõtteainet edaspidiseks....

Vaido on elu

NR 17

Sõber on inimene, kes teab sinust kõike, ja kellele sa sellest hoolimata meeldid- E. Hubbard. Tõsi ta ole, teatud inimesteta ei kujutaks elu ette, nad on lahutamatu osa sinu päevaplaanist ja mõte, et neid pole, tundub lollusena. Ärge saage palun valesti aru, aga miks kõik kummardavad sõbrapäeva?! Mingisugusel paksul ameeriklasel tuli burksi kõrvalt mõni tuttav kogemata meelde ning pühendas talle ühe ühiku 365st...... samal ajal kastet maha tilgutades. Ja kõik teised on läinud selle sama tüübiga kaasa, kelle nimi oli juhuslikult Valentin vms.... Wtf? Kui te pole aru saanud, siis see vend keskendus ülejäänud aja burksidele ja see sama tuttav oli ajusoppidest pühitud. Kui enda eest rääkida, siis üritan druugidele ikka rohkem aega leida, kui üks õnnetu pühapäev aastas ning soovitaks seda ka tollele burksimaniakkile, kui ta poleks mingisugusesse südamehaigusesse surnud..... R.I.P!

Täna hingasin sügavalt sisse, tegin käteringe ning õppisin üle pika aja matat. Eriti uhke tunne, kui hoog on sees ning tuleb välja, et ülesanded otsa lõppenud. Siis passisin niisama, passisin veel ning siin ma olen..... (dääm, kui aktiivne ma olen)

ok

NR16

Täna otsustasin astuda päevapealt islami usku, sest leidsin youtubest huvipakkuva, rahustava loo, mida kuulates tekkis kodune tunne (pärast seda, kui mulle näidati ilmselgelt rõvedat Oksmaa pilti). Sain laksust aru, kellena ma olen loodud- how do you do, I'm moslem...... Järsku liikus kõik paika- need paastumised trenni ja koju jõudmise vahepeal ning see meeletu kihk lõunasse on nüüdsest ametlikult põhjendatud. Hetkel üritan püüdlikult määrata Meka asupaika oma toa seintega võrreldes, pesen käed ning asun oma ainujumalat- Allahit teenima.

Ok, neljapäev pakkus piisavalt pinget, et ma päris magama ei suutnudki jääda, kahjuks...... Mõttetu on osa sellest programmist, suurema osa ajast kurnan ma puhtalt oma tuharalihaseid hõõrudes seda kivikõva tooli ning otsides head asendit. Ideaalis likvideeriks osad ained, lõpetaks kooli kell 12 ning oleks ikka samal tasemel. Kes vähegi matatemaatilist loogikat jagab, saab aru, et ligikaudu pooled ained on tühja ning meie aju saaks muud moodi piinata, lihtsalt jätke mu kann rahule.

Oli tore

NR. 15.

Millal me saame aru, et oleme saanud täiskasvanuks või arenenumaks, et oleme jõudnud mingisuguse kindla punktini, mis seda näitab? Kas siis, kui ununenud on see " oleme kõik kõvad räpparid" stiil, kui nurgas tolmuv mudelauto enam ei kutsu, kui naudime üksi mererannal istudes vabadust või tundes hommikul valutavat pead- selles on küsimus. (tasub mõelda vol 1)

Niisiis täna magasin neljapäeva ja reedet tagasi, kell oli ligikaudu 2 , kui esimest korda taas lund pidin silmama. Aga need on need hetked, mille nimel füsas käia. Päev kulges diivanimeeleolus vetsu ja külmkapi vahet käies, terviseinspektsiooni rõõmustuseks suutsin ka ujulasse kroolima minna. Klassikaline nädalavahetus seega seljataga ning ees ootamas järjekordsed pingutsed ülima eesmärgi- suve nimel.

Silas on nii nunnu.

Nr 14..

Naudin neid ekstravagantseid ja muud moodi tähelepanu pälvivaid fotojäädvustusi kõige pöörasemast nädalast pärast oma jala esmakordset tõstmist üle GAGi lävepaku. Kõik need reivielementidega hommikuvõimlemised, ruuporiga alasti võtmist nõudev Kaisa, selja peal aelemised eksootilistes asukohtades ning maomahlu õrritavad desserdid jäävad sama värskeks meie ajuruumi ka 80- aastastena kiiktoolis jogurtit lürpides. Kellele ei meenuks võimsa soojenduse ja ennastsalgava mänguga saavutatus ülekaalukas võit D klassi üle jalgpallis või idiootlike kehamaalingutega Viru tänava ning belgia turistide terroriseerimine....... Mis oleks üllam paralleelide üle tantsimisest Jacksoniga, poekärudega mööda koridori kimamisest, nendest libedatest kätest, klambritest ja banaanidest? Kes siiani ei arutleks selle löga koostise üle, milles me oma särke leotasime, kes julgeks väita, et 12b pole legendaarne? Pühendatud maailma parimatele ning ainsatele jumalatele, kes pärandasid meile niivõrd suure au kanda
teisi monotoone põrmustavaid helesiniseid särke..... URo!

Täna ma rohkem kirjutada ei viitsi ning jätan kogu sära eelmainitud tegelastele.

Rolf Juunior on ka lahe

NR 13

Tumeda ajajärgu lõpetan diskuteerides üllatus- üllatus üldteemal kool. Üks auväärt inimene ütles kord, et see esialgu jubedana näiv kollakas ehitis pole lihtsalt koht, kus õpitakse raamatuteadusi, ta ei eksinud. Leidub selline tore asi, mis jätab kõik selle õpetajate vaeva tagaplaanile-gümnaasium on koht, kus viimane võimalus defineerida mõiste elu. Praeguses etapis on panused, mida tõsta ja mille arvelt kaotada tõstetud viimase piirini, kui selle käega alt minna on leebelt öeldes perses. Selles samas ajaloopärandis ongi sobiv keskkond oma puuduste parandamiseks ning õige suuna ja tulevikuvahelise nurga leidmiseks. Sellel toredal, huvitaval ja asjalikul juunikuu pärastlõunal aastal 2012 (õhtul teeb vähemalt Angela joogid välja), mil me higistavate kätega tunnistusi vastu võtame, peaks olema fiiling homse päeva suhtes lebo ning pidu õhtul hea. Kuid takoine elamus nõuab detailset ettevalmistust iseseisvaks värgiks, mida ei paku Silas, vaid need võimsad, kummalised, pöörased ning meeliülendavad inimesed, kes kannavad sinuga sama aastaarvu sõrmusel.

Tantsõvali sevodnja nagu ütleks kuulus kultuuritegelane K.J. Uus valsi-, rumba- ja samba põlvkond on tõusnud tuhast. Kõhklevast sisemisest häälest kingapaelu sidudes sai ravele konkurentsi pakkuv karglemisstiil, mille graafik liigub ülespoole. Hämmastav, kui kiiresti on võimalik sellistele kääbikutele eesotsas minuga õpetada (kasvõi sellisel tasemel) midagi nii........... imelikku?!??? Igatahes pälvis tansupedagoogide duett väärika aplausi.

Vabandan siiralt oma lugejate ees, et te nii pikalt minu järjekordset meistriteost ootama pidite. Tahaks lubada, et nii enam ei juhtu ja pühendan 6. veebruari nendele silmapaaridele, mis hetkel neid ridu skanneerivad.

NR. 12.

Jalalihase ümbermõõt: 1,27 m; rinnalt surub: 150; rasvaprotsent: olematu..... yeaahh!! (silmailu)


Ok, täna oli eriti võimas päev alustades sellega, et ma leidsin end kell 9:49 veel voodist, kodus polnud kedagi ja olin sunnitud rongile jõudma. Tund ja paar uinakut hiljem lebasin Baltas ning sihtisin taaskord arsti juurde.
Tegin striptiisi ja röntgeni ja muud pervertsed värgid ära ning .......(trummipõrin)..... sain teada, et ma ei tohi kaks kuud trenni pm teha?! Aga kes neid arste ikka kuulanud on... pwned. Vedasin oma varju kooli lemmiktunni- muusika ajaks, kus kohtasin masendunud nägudega magamata tonte, kes raporteerisid kirjandist lähiminevikus- double pwned. Pärast seda otse loomulikult jalkaparadiisi......triple PWneD.


Carmen on loll

NR11

Tänane päev on pühendatud ühele tähtsale asjale elus, milleta ei saa kohe kuidagi. Kõigil on mingi chill koht väljaspool igapäevaelu rangeid piire, kus lihtsalt peab käima neid kolossaalseid pingeid maandamas. See on paik, kus sa tead kõike ja kõiki, suhtlemine käib esinime pidi ning poes antakse jäätis soodukaga. Ning see kõigeteadja roll annab otsatu vabaduse, tunde, et kõik on kontrolli all, vastupidiselt vahetunnile enne ajalugu. Piisab sinna jõudmisest, kui 1000-sõnaline essee on peast kadunud ning sa leiad ennast piiranguteta maalt, kus sa ei sõltu kellestki ja võib viimaks vabalt võtta. Selliste hetkede nimel tasub pingutada- pühendusega Habaja lugejaskonnale. I'll be back.

Aga jah, ärkasin 12:14, sõin, sõin veel, koristasin, sõin ja nüüd vaatan jalkat. Selline tihe graafik on olnud mul kahjuks juba kaks nädalavahetust. Masendavalt igav on, midagi ägedat ei taha juhtuda ning väljas olemine tapab kolme ja poole sekundiga. See võib juba tunduda rõveda vingumisena aga suve tahaks. Selle eesmärgitu ja tobeda lõiguga lõpetangi- bye bye

N.R. 10

Oma juubelipostiks võtsin teemaks ühe imeliku olevuse. Nimelt istusin külmas rongis ning treenisin taaskord ajulihast, kui torkas pähe, et dääm, äsja olin Kauküla terrori all... mida? Mismõttes on möödas 6 aastat ja ma olen kolm pool meetrit pikem, kui ma mäletan veel nii hästi korrutustabeliaegu??! Ok, praegu olen veel rahul, parimad aastad on alguse saanud ja elu ilus. Kuid sellise tempoga näitan nädala lõpuks kontrolörile pensionitunnistust. Kes kurat lõi selle peatumatu looma nii kiiresti mööduma, Müür? Sellele lisaks suudab ta manipuleerida meeltega ja loodusteadusi pikemaks venitada.... Järjekordne tõestus, et pool elu on mõttetu ja raiskab seda väärtuslikku ressurssi. (füüsika on elu)

Tänane kool möödus uhkelt nagu alati, kolm matat järjest on ainult reaalide privileeg. Kahjuks induktsioon hakkas kohati vastu ning tuleb loota Uudelepa õiglasele kohtule, muusosas lampi. Jube on see, et ma pole juba kolm päeva sattunud pühamusse, mil nimeks EAT, vabandust patrioodid!? Kodus nautisin vabadust harjavarrest, niidist ja kahvlist tehtud ülitäpse pendliga, mis pidi osutama aegade algusest tuntud seadustele....

Lõpetuseks pean tõdema, et see võib olla mu viimane järjestikune sissekanne, edasi ähvardavad tulla pausid, sest igal kuulsal kirjanikul tekib inspiratsioonikriis, nu vot!

NR 9

Tuttav teema? Vedeleda kuskil suvalises kohas välisilmast mitte midagi teadmata ning samas olla ülimalt rahul? See tegelane kipub halvama sekundite jooksul ja täiesti suvalisel ajahetkel sõltuvalt keskkonnast. Ärkamine võib põhjustada sündroomi, kus sa ei tea, kes sa oled ja kust tuled... Viimasest mälestusest on möödas rohkem kui 8 tundi ja riideid ei pruugi seljas olla. Seda imelikku nähtust nimetatakse uneks (võhikutele). Ainuke probleem on, et viimasel ajal on ta mind rünnanud igas asendis, igal pool. Sammudes koridoris mõjutab kõnnakut ning vene keeles kipub murdma, jube elukas! Kuid kui ta oma eesmärgi saavutab, leiad ennast pühalt maalt, mis etem shangri la'st või mõnest muust pühapaigast.



Täna hakkavad vaikselt kohale jõudma reaalklassi võlud: kui distributiivsuse, intervallmeetodi, determinantide, juurvõrratuste, assotsiatiivsuse, induktsiooni, Crameri, aksioomi, mõõtemääramatuse, segmendi ja kommutatiivsusega hakkama saada, tundub elu roosiline. Lihtsate näidetena oli meie retsimine rohkem, kui pea jagu teistest üle (sellest lähtuvalt ka jumalad), meil on personaalne mata õpetaja, meie karvkate on perfektne jne jne....

Tähelepanu, UROOOooo!!

NR8.

Tänases "märka maailma" tunnis on teemaks supermodellid. Minu reaalne pea on pannud võrdusmärgi seebimulli ja nt Naomi Campelli vahele:
väljast kirjud ja ilusad, säravad valguse käes, kuid sees valitseb tavaliselt tühjus, kõledus, mis kedagi eriti ei huvita. Mõlemaid müüakse värvilises pakendis, millel harilikult on peal säilivuskuupäev, andes neile hoogu, pagevad nad kõrgustesse ja siis plahvatavad..... Silmatorkavad on nad ainult tänu oma õhukesele kattepinnale, reageerivad väiksemalegi mõjutusele. Mu eeldusi kinnitas artikkel mingisugusest Eesti megahüpergiga eidest, kes suutis ainult sellest rääkida, kui lahe ta on. Kahju suht, kui sa seda juhtud lugema....

Aga nüüd mu austatud daamid ja härrad, pöörake palun pilk paremale, kus näete mu esimesi hullunud fänne! Tehke endale üks maruline aplaus ja sügav kummardus kui olete seal listis, teistel jääb üle vaid liituda ja levitada.

haha

7.NR

Jaaazššssh, täna lõppes ligi kuu aega kestnud piin , kell 15:47 astusid mu värisevad jalad taas sellele pühale kustmurule, mille peal üles kasvanud ja elu parimad aastad veetnud. Õnnis tunne oli kogeda seda plastmassilõhna, tunda palli kumerusi ning nautida prožektorite imelist kuma. Poleks uskunud, et valutavad jalad ja higine otsaesine suudavab nii palju rõõmu ja hingerahu pakkuda.

Kuna täna olen heas tujus ja meeleolu on laes, siis ei hakka pikalt umbmäärase ja mitte väga kaine tekstiga oma armsat lugejat piinama.

Adios amigos.....!

NR 6.

Kuna väljas varitseb mõrtsukas- külm ja midagi muud teha ei viitsi, siis olen luuranud teiste .... .blogspot.com elanike järgi. Silma jäi massiivselt mingisugust maailmahuku pläma ja ka muud sügavat saasta. Mismõttes? See on ju loogiline, et ainult teie elu on julm, ainult teil pole vedanud ja ainult teid piinavad mured.... Vb peaks oma emokiharate alla mahtunud peakesega mõtlema, et äkki ise olete ta selliseks elanud? Positiivsus on ju patt, tabu, anomaalia teistsugustele?! Sihuke deep shit ajas küll närvi, kuid äkki olen mina imelik või midagi ....?! Ju siis- take it or leave it!



Oma blogi olengi proovinud kirjutada masenduspiiridest võimalikult kaugele, avastamata maale mil nimeks antidepressioon. Kuid see võibki olla vähese lugejaskonna põhjus. Nimelt on oodatud meediahuvi ja autogrammikütid olemata... wonder why?

Viimane lause kuulub teatud isikule, kellel pole midagi muud kodus teha.... otsi omale uus hobi palun.

NR.5

Siiani olen olnud rõvedalt positiivne ja maaväliselt viisakas, on aeg vigu parandada. Mulle käivad ilmselgelt närvidele piletimüüjad, kes dokumenti küsivad, kunstiajalugu, solarise jõuluvana, moosita pannkoogid, rangluud, kiilaspäised mehed, aja raiskamine, eelmise jaanipäeva reeturid, libedad teed, top shopi keelevead, reklaamipausid, aula kõvad toolid, maitsetud hapukurgid, kella eksisteerimine, kiipkaardid, väravavahid, kõnearved, Eesti sitt asukoht, fake vuntsid ja täpilised sokid... fakk ju!


Nüüdseks olen enda sees peitunud meeletu viha välja valanud ja taastanud endise "world peace" irve. Täna nautisin kvaliteetaega Balta turul. Kes oleks võinud arvata, et 4 kilo barankasi säästuka kilekotis on võimalik kätte saada kuue eeguga või leidub lahkeid inimesi, kes müüvad oma vanad kummikud kõigest 32 krooniga maha... Ma ei näe põhjust, miks me ei peaks olema siin ilmas õnnelikud, kui leidub nii vapustavaid asukohti ja suurepäraseid persoone. Jaaa, elu on ilus... muhahahhahahaaa


Kurjuse ajastu on lõppenud

NR.4

Täna kõnnin mööda Viru tänavat, varbaid ei tunne, pole kindel, et ma üldse hingan ning ainult norrakad käivad kampsuniga... No shit, et tuli igatsus 37 soojakraadi, sulava jäätise, nappide rõivaste ja Häädemeeste lõputute liivarandade järele, ka sääsed tundusid antud momendil ahvatlevad. Tahaks kella neljani jalkat mängida ilma, et pimedaks läheks, õues mantli ja jalanõudeta käia, Uudeleppa näha väljaspool tema naturaalset keskkonda- kooli ning nahavärvil muutuda lasta. Ühesõnaga suvi on palavalt teretulnud. Kuid siis äratab mind mereäärsest paradiisist mõte, et ma vist ei tunne oma käsi ...

Teiseks plaan muuta viienda klassi "lakk/geel or something" küüntega inimeste, eeldatavalt tüdrukute maailmavaadet. Pean teid kurvastama aga see, mida mingid madonnad, britneyd jms tegelased, kes endast julmalt arvavad, teevad, ei ole muusika. Fenomenaalsete hittide sünniajastu on kahjuks möödanik. Võrreldes 50 aastase laval ringi hõõruva vanamoori omadega jäävad aga need surematuks, ajalugu kirjutatakse nende järgi ning mingid jumpstylerid pole lihtsalt "in". Daamid ja härrad, kuulake kõike, mis juhtus enne üheksakümnendaid!

Lõpetuseks tahaks öelda, et täna avalikustub see maailmakirjanduse klassikasse kuuluv blogi ja see on mu viimane sissekanne enne kuulsaks saamist.

NR. 3

Mõelge, kui päikesesüsteem oleks aatom, maa oleks selle ümber tiirlev elektron, universumitest moodustuksid molekulid ning galaktikatest kujuneks välja banaan.... Tühine tunne?!! Olla imepisike osa, kuid samas vajalik banaani olemasoluks. (peidetud filosoofia vol.2)

Kui saatus eksisteerib, siis on ta julm igas elemendis: juba 29 päeva pole saanud jalgpalli mängida. Täiesti katastroofiline olukord, kus kõik olulise otsustab ära mingi tobe asjandus, mis armastab end kutsuda rangluuks. See idioot otsustas loodusega rammu katsuda füüsikat oskamata- valge hommikumantli ja vene aktsendiga härra käskis 6 nädalat teleka ees rasva koguda ja elu mitte nautida....Seni olen suutnud karantiinist kinni pidada, kuid varsti peab see ürginstinkt välja lööma ning hoidke alt raisad

!!.......ok, sorry

Alates esmaspäevast on mind piinanud uni, mida jäi järjekordselt totaalselt väheks. Hommikul hakkas see värdjaliku, tüütava ja hävitava heliga kell taaskord karjuma. Miks ta ei võiks ükskord tuimalt õhku lennata ja lasta ühe päevagi üle kuue tunni magada. Vahepealne kool täitis taaskord sundasutuse ülesandeid, päeva päästsid imeline Hesburgeri eine koostöös tühja kõhuga. "Kuldlõige" jääb meelde eelkõige valutava kanni pärast, siit palve kooli juhtkonnale: kui tahate MIND järgmine kord ka näha, siis rohkem polstrit!!

Head geo tööd homseks

NR. 2

Täiesti hämmastav kui palju leidub inimesi, kes näevad küll valgust, kuid mitte tunnelit, mis selleni viib. Kuidas on võimalik viibida tükkidest maailmas, ebaloomulikus illusioonis ning kutsuda seda "eluks", nägemata tegelikkust. Takoine anomaalia viib ülbuse, lameduse, lolluse ja muu rämeda moraalikuriteoni. Exküse moa, kui eksin aga nüüdseks võiks juba piisavalt arenenud olla, et oma ilmselged häired külmavereliselt mõrvata. Filosoofiatund vol. 1 sai läbi ning ma siiralt loodan oma pedagoogioskuste peale...



Kolmapäevased kunstiajalugu ja meeliülendav majandus lõid absoluutselt vapustava aura süvenemiseks oma mõttemaailma. Matemaatikat ja muud kahtlast kraami täis ajule oli jäetud ruumi talletada mälestusi umbes nelja aasta tagusest ajast, mil otse loomulikult moosipall odavam ja lõng pikem. Pika seiklemise peale selles paralleeluniversumis ilmus kujutis kuuendast b klassist keset kulunud treppi, imetlemas jumalaid, keda kutsuti gümnasistideks. Õudne, kui kiiresti suudab lennata asi, mida HErr Silase väitel ei eksisteeri- aeg..... siin lõpetab mu raske vaimutöö kell, mis on jäänud muutumatuks. Järeldades sellest ainult head suundun koridori oma fännidega kohtuma......

Kokkuvõtteks...... on mul jälle uni, au revoir!

NR 1.

Igal inimesel on midagi tähelepanuväärset kirjutada.... loodan, et ka minu aju suudab toota piisavalt lugemist väärt idiootsusi ja ma olen sama äge, kui enne mind selle psühhoosiga liitunud isikud. Varemgi olen sellist vägitegu nimega blogi hakanud koostama aga iga viimnegi paberitükk on mõnes kooli jäätmetünnis otsa leidnud. Õnneks on see ahvist arenenud ollus nimega inimene suutnud leiutada koha, kus su mõtteid on võimalik lugeda Austraalia kohvikutest Herr Silase klassini välja. Vb mõnedele kurvastuseks ei kavatse ma analüüsida erinevate indiviidide kaootilist käitumist ega taga rääkida kedagi muud peale humanitaaride. Lühike sissejuhatus nimega "my new life starts here" sai läbi......

Täna oli igati reaalne päev nii otseses, kui kaudses mõttes.... Neli tundi jääkülmas klassis ühe koha peal istuda, sõbraks mingi geelikast seitsmendik ja kolm pastakat, mille vahel valida. Sellel matemaatikaajastul jõudis pea kümneid kordi läbi arutada legendaarse klassivaliku küsimuse- miks? Viimasel ajal olen selle halli värgiga keha ülaosas mitmeid taolisi diskussioone pidanud selgusele jõudmata..... miks siis....?!

Kuid siis tuleb meelde kuri mälestus aktuselt, kust kõlab siiani kõrvus fraas "reaalklass ja TAVAklassid"- vastuseks on loomulikult seks!!

Püha uni surub jõuga peale ja pean allaandmist tunnistama.....