NR19

See moodustis on üks tore asi: sinna saab asju panna, seda saab põletada, müür mahub sinna, kui hästi suruda, selle abil saab matemaatika teoreeme tõestada, ebameeldivaid tüüpe saab kasti lüüa jne jne. Kuid otse loomulikult ei istu ma hetkel ekraani taga, et teile rääkida homo sapiensi elastsetest omadustest, kui neile mõjub teatud jõud.... Arvatavasti on kõik kuulnud teatud ruumist, mis ümbritseb nähtamatuna meie vaimukeskust ning annab alarmi, kui soovimatu isiksus neid piire ei austa. Kui seda joont liiga tihti ületatakse, leiame end tihti üksikust kohast enesega aega veetmast, kas siis mererannast kive loopimast või tundidepikkuselt jalutuskäigult... Harilikult tunnevad sel perioodil su vaimse tervise pärast muret just need, kes neid seda seadust kõige rohkem rikuvad, kuid ei anna endale aru, et on riisunud kogu su privaatsuse ning ei lase sul indiviidina rahus olla.......... Sa tead küll, et see on sulle.....

Täna ja eile kodus passinud :S, avastasin, et veebruaris ainult 12 korda trennis käinud ning lubasin viga parandama hakata. Seltsiliseks selles lume alla mattunud rannakülas on jätkuvalt söök, youtube ning aina tihenevad retked läbi jäätunud põllu vaatama tapvast pakasest külmunud hiigellompi. Ärgates iga päev tuttava halli pilve all, kust ikka ja jälle sajab seda tülgastavat saasta ning esimese asjana valge värvi nägemine sunnib unustama nähtust, mil nimeks suvi. Ma tean, 31,578947368 on see protsent, millega ma vingun külma üle, kuid kuidas seda nüüd leebelt öelda?!......ÜLE VISKAB JUBA RAISK!!!

Vbandan oma hetkelise vihapuhangu ja roppuste eest (va Carmen)

Nr18

I got a feeling..... Jep, sain aru, et olen leidnud midagi, mida olen kaua ja vaevaliselt otsinud leidmaks seda perfektset kooslust, mis on tõeline rariteet. Need pikad kaalutlused ning nullilähedane protsent on tõeks saanud, kuid nüüd ei tõmbagi see mind enam.... Kas järjekordne banaalne tõestamine, et maailm pole hukas ning leidub ka fanatismile vastuhakku....? Miks on see planeet nii kuri ja kirjutamata reeglid ei luba haarata võimalusest muuta oma elu totaalselt, vaid ta raisk mõnitab, lubab käega katsuda, kuid mitte enamat, sulgemaks võib-olla selle viimse päiksekiire lootusetult vangi maale, mil nimeks "thats life fackaz". Ok aga igatahes kavatsen ma astuda vastu sajandite vältel kujunenud normidele ning
mina olen see, kes siin reegleid teeb!!!!!!!!!!!!

Suht lahe on kirjutada midagi, millest ainult mina aru saan....

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi lahedat... Estas olen kergelt omanud, jalka kogub tuure, hooaeg varsti käes ka, suutsin matat õppida ning mis kõige tähtsam, sain teada, mis minusugusest kaootilisest töllist saada võib....- arhitekt?!?!? Võlus aine programm ning ruttasin ajusoppides umbes 2 aastat edasi, kus ma ärkasin pool 10 (koolipäeval -.-), sain just teada, et olen loengusse hiljaks jäänud, panin kella kinni ja läksin magama. Däääm, kui ahvatlev tundus olla tudeng, värske gümnasisti ekstaas vaibunud ning tuli uusi väljakutseid vaatama hakata. Mu imelist mõttelendu kannustas omakorda Tallinna Ülikoolis käik, mis kosutas koolimoraali ning andis mõningat filosoofilist mõtteainet edaspidiseks....

Vaido on elu

NR 17

Sõber on inimene, kes teab sinust kõike, ja kellele sa sellest hoolimata meeldid- E. Hubbard. Tõsi ta ole, teatud inimesteta ei kujutaks elu ette, nad on lahutamatu osa sinu päevaplaanist ja mõte, et neid pole, tundub lollusena. Ärge saage palun valesti aru, aga miks kõik kummardavad sõbrapäeva?! Mingisugusel paksul ameeriklasel tuli burksi kõrvalt mõni tuttav kogemata meelde ning pühendas talle ühe ühiku 365st...... samal ajal kastet maha tilgutades. Ja kõik teised on läinud selle sama tüübiga kaasa, kelle nimi oli juhuslikult Valentin vms.... Wtf? Kui te pole aru saanud, siis see vend keskendus ülejäänud aja burksidele ja see sama tuttav oli ajusoppidest pühitud. Kui enda eest rääkida, siis üritan druugidele ikka rohkem aega leida, kui üks õnnetu pühapäev aastas ning soovitaks seda ka tollele burksimaniakkile, kui ta poleks mingisugusesse südamehaigusesse surnud..... R.I.P!

Täna hingasin sügavalt sisse, tegin käteringe ning õppisin üle pika aja matat. Eriti uhke tunne, kui hoog on sees ning tuleb välja, et ülesanded otsa lõppenud. Siis passisin niisama, passisin veel ning siin ma olen..... (dääm, kui aktiivne ma olen)

ok

NR16

Täna otsustasin astuda päevapealt islami usku, sest leidsin youtubest huvipakkuva, rahustava loo, mida kuulates tekkis kodune tunne (pärast seda, kui mulle näidati ilmselgelt rõvedat Oksmaa pilti). Sain laksust aru, kellena ma olen loodud- how do you do, I'm moslem...... Järsku liikus kõik paika- need paastumised trenni ja koju jõudmise vahepeal ning see meeletu kihk lõunasse on nüüdsest ametlikult põhjendatud. Hetkel üritan püüdlikult määrata Meka asupaika oma toa seintega võrreldes, pesen käed ning asun oma ainujumalat- Allahit teenima.

Ok, neljapäev pakkus piisavalt pinget, et ma päris magama ei suutnudki jääda, kahjuks...... Mõttetu on osa sellest programmist, suurema osa ajast kurnan ma puhtalt oma tuharalihaseid hõõrudes seda kivikõva tooli ning otsides head asendit. Ideaalis likvideeriks osad ained, lõpetaks kooli kell 12 ning oleks ikka samal tasemel. Kes vähegi matatemaatilist loogikat jagab, saab aru, et ligikaudu pooled ained on tühja ning meie aju saaks muud moodi piinata, lihtsalt jätke mu kann rahule.

Oli tore

NR. 15.

Millal me saame aru, et oleme saanud täiskasvanuks või arenenumaks, et oleme jõudnud mingisuguse kindla punktini, mis seda näitab? Kas siis, kui ununenud on see " oleme kõik kõvad räpparid" stiil, kui nurgas tolmuv mudelauto enam ei kutsu, kui naudime üksi mererannal istudes vabadust või tundes hommikul valutavat pead- selles on küsimus. (tasub mõelda vol 1)

Niisiis täna magasin neljapäeva ja reedet tagasi, kell oli ligikaudu 2 , kui esimest korda taas lund pidin silmama. Aga need on need hetked, mille nimel füsas käia. Päev kulges diivanimeeleolus vetsu ja külmkapi vahet käies, terviseinspektsiooni rõõmustuseks suutsin ka ujulasse kroolima minna. Klassikaline nädalavahetus seega seljataga ning ees ootamas järjekordsed pingutsed ülima eesmärgi- suve nimel.

Silas on nii nunnu.

Nr 14..

Naudin neid ekstravagantseid ja muud moodi tähelepanu pälvivaid fotojäädvustusi kõige pöörasemast nädalast pärast oma jala esmakordset tõstmist üle GAGi lävepaku. Kõik need reivielementidega hommikuvõimlemised, ruuporiga alasti võtmist nõudev Kaisa, selja peal aelemised eksootilistes asukohtades ning maomahlu õrritavad desserdid jäävad sama värskeks meie ajuruumi ka 80- aastastena kiiktoolis jogurtit lürpides. Kellele ei meenuks võimsa soojenduse ja ennastsalgava mänguga saavutatus ülekaalukas võit D klassi üle jalgpallis või idiootlike kehamaalingutega Viru tänava ning belgia turistide terroriseerimine....... Mis oleks üllam paralleelide üle tantsimisest Jacksoniga, poekärudega mööda koridori kimamisest, nendest libedatest kätest, klambritest ja banaanidest? Kes siiani ei arutleks selle löga koostise üle, milles me oma särke leotasime, kes julgeks väita, et 12b pole legendaarne? Pühendatud maailma parimatele ning ainsatele jumalatele, kes pärandasid meile niivõrd suure au kanda
teisi monotoone põrmustavaid helesiniseid särke..... URo!

Täna ma rohkem kirjutada ei viitsi ning jätan kogu sära eelmainitud tegelastele.

Rolf Juunior on ka lahe

NR 13

Tumeda ajajärgu lõpetan diskuteerides üllatus- üllatus üldteemal kool. Üks auväärt inimene ütles kord, et see esialgu jubedana näiv kollakas ehitis pole lihtsalt koht, kus õpitakse raamatuteadusi, ta ei eksinud. Leidub selline tore asi, mis jätab kõik selle õpetajate vaeva tagaplaanile-gümnaasium on koht, kus viimane võimalus defineerida mõiste elu. Praeguses etapis on panused, mida tõsta ja mille arvelt kaotada tõstetud viimase piirini, kui selle käega alt minna on leebelt öeldes perses. Selles samas ajaloopärandis ongi sobiv keskkond oma puuduste parandamiseks ning õige suuna ja tulevikuvahelise nurga leidmiseks. Sellel toredal, huvitaval ja asjalikul juunikuu pärastlõunal aastal 2012 (õhtul teeb vähemalt Angela joogid välja), mil me higistavate kätega tunnistusi vastu võtame, peaks olema fiiling homse päeva suhtes lebo ning pidu õhtul hea. Kuid takoine elamus nõuab detailset ettevalmistust iseseisvaks värgiks, mida ei paku Silas, vaid need võimsad, kummalised, pöörased ning meeliülendavad inimesed, kes kannavad sinuga sama aastaarvu sõrmusel.

Tantsõvali sevodnja nagu ütleks kuulus kultuuritegelane K.J. Uus valsi-, rumba- ja samba põlvkond on tõusnud tuhast. Kõhklevast sisemisest häälest kingapaelu sidudes sai ravele konkurentsi pakkuv karglemisstiil, mille graafik liigub ülespoole. Hämmastav, kui kiiresti on võimalik sellistele kääbikutele eesotsas minuga õpetada (kasvõi sellisel tasemel) midagi nii........... imelikku?!??? Igatahes pälvis tansupedagoogide duett väärika aplausi.

Vabandan siiralt oma lugejate ees, et te nii pikalt minu järjekordset meistriteost ootama pidite. Tahaks lubada, et nii enam ei juhtu ja pühendan 6. veebruari nendele silmapaaridele, mis hetkel neid ridu skanneerivad.