Sügis, aasta 2009. Vaher keset üksikut põldu, taevas tumesinine ja muld pruun ning tülgastav. Ma ei tea, miks just mina juhtusin seda kogema, see oli salapärane ja hämmastav. Puu oli heitnud oma lehed valdavas osas maha ning ma jälgisin pingsalt viimaste elutsükli lõppu.... See pidi kestma pikka aega, sest mul oli külm ja seal istumine tekitas sama tunde, kui mind ümbritsev muld. Miski siiski sundis tarduma. Siis see juhtus, puult langes viimane leht. Ma pole elus sellist vaikust kuulnud, vaikust, mis lummaks. Ajal, mil leht õhus hõljus, toimus midagi erakordset. Maailm seisatas. Ma tundsin seda jälle.........
Midagi on juhtunud. Ma, ma tean, mida öelda. Ma, ma tean, et ma ei saa seda öelda..........
NB! meeldiva mõttemängu nautimiseks soovitan järgnevat teksti lugeda lause lause haaval ning mõelda ennast süvendatult "sina" rolli. Head kultuurielamust!
Hakkame pihta Simmo.
Tead, sina, kes sa seda loed..... Arvatavasti sa tead mind ja oled veendunud, et sa tead mind üpriski hästi. Need sõnakordused olid plaanitud, kuid ma eeldan, et sa seda ei aimanud. Seega, sa eksisid. Nüüd tekib sul kange soov esitada mulle argumente, mis muudaksid eelneva teooria kehtetuks. Hoolimata mu eelmisest lausest sa ikka kahtled mu mõtetes ja tahaksid vaielda. Kuna ma kasutasin sama väidet kaks korda, oled sa hakanud vaikselt nõustuma minuga. Peale eelmist lauset sa jälle kahtled....
You have been officially brainfucked!!!
Mulle meeldib aju, nagu te eelmisest toredast harjutusest teada saite. Vastuseks ühele personaalsele küsimusele, siis ma kardan. Ma armastan mõelda, ma olen loonud midagi suurejoonelist, ma olen loonud maailma, millesarnast pole. Maailm mu mõtetes on teinud läbi hämmastava arengu, ma olen üles ehitanud keeruka elaja. Teatud tingimustes see variseks kokku ning ma ei suudaks enam nullist alustada.......
John pani vahepeal oma volditud laevukesed vanni ning mängis nendega koidikuni...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment