Tumeda ajajärgu lõpetan diskuteerides üllatus- üllatus üldteemal kool. Üks auväärt inimene ütles kord, et see esialgu jubedana näiv kollakas ehitis pole lihtsalt koht, kus õpitakse raamatuteadusi, ta ei eksinud. Leidub selline tore asi, mis jätab kõik selle õpetajate vaeva tagaplaanile-gümnaasium on koht, kus viimane võimalus defineerida mõiste elu. Praeguses etapis on panused, mida tõsta ja mille arvelt kaotada tõstetud viimase piirini, kui selle käega alt minna on leebelt öeldes perses. Selles samas ajaloopärandis ongi sobiv keskkond oma puuduste parandamiseks ning õige suuna ja tulevikuvahelise nurga leidmiseks. Sellel toredal, huvitaval ja asjalikul juunikuu pärastlõunal aastal 2012 (õhtul teeb vähemalt Angela joogid välja), mil me higistavate kätega tunnistusi vastu võtame, peaks olema fiiling homse päeva suhtes lebo ning pidu õhtul hea. Kuid takoine elamus nõuab detailset ettevalmistust iseseisvaks värgiks, mida ei paku Silas, vaid need võimsad, kummalised, pöörased ning meeliülendavad inimesed, kes kannavad sinuga sama aastaarvu sõrmusel.
Tantsõvali sevodnja nagu ütleks kuulus kultuuritegelane K.J. Uus valsi-, rumba- ja samba põlvkond on tõusnud tuhast. Kõhklevast sisemisest häälest kingapaelu sidudes sai ravele konkurentsi pakkuv karglemisstiil, mille graafik liigub ülespoole. Hämmastav, kui kiiresti on võimalik sellistele kääbikutele eesotsas minuga õpetada (kasvõi sellisel tasemel) midagi nii........... imelikku?!??? Igatahes pälvis tansupedagoogide duett väärika aplausi.
Vabandan siiralt oma lugejate ees, et te nii pikalt minu järjekordset meistriteost ootama pidite. Tahaks lubada, et nii enam ei juhtu ja pühendan 6. veebruari nendele silmapaaridele, mis hetkel neid ridu skanneerivad.
ätäh
ReplyDelete