Oma juubelipostiks võtsin teemaks ühe imeliku olevuse. Nimelt istusin külmas rongis ning treenisin taaskord ajulihast, kui torkas pähe, et dääm, äsja olin Kauküla terrori all... mida? Mismõttes on möödas 6 aastat ja ma olen kolm pool meetrit pikem, kui ma mäletan veel nii hästi korrutustabeliaegu??! Ok, praegu olen veel rahul, parimad aastad on alguse saanud ja elu ilus. Kuid sellise tempoga näitan nädala lõpuks kontrolörile pensionitunnistust. Kes kurat lõi selle peatumatu looma nii kiiresti mööduma, Müür? Sellele lisaks suudab ta manipuleerida meeltega ja loodusteadusi pikemaks venitada.... Järjekordne tõestus, et pool elu on mõttetu ja raiskab seda väärtuslikku ressurssi. (füüsika on elu)
Tänane kool möödus uhkelt nagu alati, kolm matat järjest on ainult reaalide privileeg. Kahjuks induktsioon hakkas kohati vastu ning tuleb loota Uudelepa õiglasele kohtule, muusosas lampi. Jube on see, et ma pole juba kolm päeva sattunud pühamusse, mil nimeks EAT, vabandust patrioodid!? Kodus nautisin vabadust harjavarrest, niidist ja kahvlist tehtud ülitäpse pendliga, mis pidi osutama aegade algusest tuntud seadustele....
Lõpetuseks pean tõdema, et see võib olla mu viimane järjestikune sissekanne, edasi ähvardavad tulla pausid, sest igal kuulsal kirjanikul tekib inspiratsioonikriis, nu vot!
No comments:
Post a Comment