Tänane päev on pühendatud ühele tähtsale asjale elus, milleta ei saa kohe kuidagi. Kõigil on mingi chill koht väljaspool igapäevaelu rangeid piire, kus lihtsalt peab käima neid kolossaalseid pingeid maandamas. See on paik, kus sa tead kõike ja kõiki, suhtlemine käib esinime pidi ning poes antakse jäätis soodukaga. Ning see kõigeteadja roll annab otsatu vabaduse, tunde, et kõik on kontrolli all, vastupidiselt vahetunnile enne ajalugu. Piisab sinna jõudmisest, kui 1000-sõnaline essee on peast kadunud ning sa leiad ennast piiranguteta maalt, kus sa ei sõltu kellestki ja võib viimaks vabalt võtta. Selliste hetkede nimel tasub pingutada- pühendusega Habaja lugejaskonnale. I'll be back.
Aga jah, ärkasin 12:14, sõin, sõin veel, koristasin, sõin ja nüüd vaatan jalkat. Selline tihe graafik on olnud mul kahjuks juba kaks nädalavahetust. Masendavalt igav on, midagi ägedat ei taha juhtuda ning väljas olemine tapab kolme ja poole sekundiga. See võib juba tunduda rõveda vingumisena aga suve tahaks. Selle eesmärgitu ja tobeda lõiguga lõpetangi- bye bye
No comments:
Post a Comment