Täna kõnnin mööda Viru tänavat, varbaid ei tunne, pole kindel, et ma üldse hingan ning ainult norrakad käivad kampsuniga... No shit, et tuli igatsus 37 soojakraadi, sulava jäätise, nappide rõivaste ja Häädemeeste lõputute liivarandade järele, ka sääsed tundusid antud momendil ahvatlevad. Tahaks kella neljani jalkat mängida ilma, et pimedaks läheks, õues mantli ja jalanõudeta käia, Uudeleppa näha väljaspool tema naturaalset keskkonda- kooli ning nahavärvil muutuda lasta. Ühesõnaga suvi on palavalt teretulnud. Kuid siis äratab mind mereäärsest paradiisist mõte, et ma vist ei tunne oma käsi ... Teiseks plaan muuta viienda klassi "lakk/geel or something" küüntega inimeste, eeldatavalt tüdrukute maailmavaadet. Pean teid kurvastama aga see, mida mingid madonnad, britneyd jms tegelased, kes endast julmalt arvavad, teevad, ei ole muusika. Fenomenaalsete hittide sünniajastu on kahjuks möödanik. Võrreldes 50 aastase laval ringi hõõruva vanamoori omadega jäävad aga need surematuks, ajalugu kirjutatakse nende järgi ning mingid jumpstylerid pole lihtsalt "in". Daamid ja härrad, kuulake kõike, mis juhtus enne üheksakümnendaid!
Lõpetuseks tahaks öelda, et täna avalikustub see maailmakirjanduse klassikasse kuuluv blogi ja see on mu viimane sissekanne enne kuulsaks saamist.
No comments:
Post a Comment